Eesti klaasitööstuse toodang on oma ja ehe.
Toodetud Eesti maavarast siinsamas Eestis ja suuremas osas ka Eesti kunstnike
kujundatud ja kohalike loodud.
Eesti klaasitööstus, mille algusajaks
loetakse Hüti klaasikoda Hiiumaal (1628) ja lõpuajaks tehase
Tarbeklaas hääbumist (1993), on läbi oma ajaloo kasutanud
põhitoorainena Eesti kohalikku maavara – klaasiliiva.¹ Klaasiliiv (ränidioksiid) moodustab ligi 60% klaasimassi
koostisest.
Väikesed vanemad klaasikojad kasutasid töökodade läheduses asuvat liiva, mis oma rauasisalduse tõttu andis klaasesemetele pruuni ja roheka värvuse – seda kutsustakse võsa- või metsklaasiks. (Näiteks pudelikild eelmisest postitusest)
Eesti aja uuemad ja suuremad klaasitehased – Järvakandi, Meleski, Lorup-Tarbeklaas – said oma klaasiliiva peamiselt Piusast, kus valge liiva rauasisaldus on väga väike.²
Seega võib julgelt öelda, et praegu taas fookusesse tõusnud Eesti klaasitoodang oma oma ja ehe. Eesti maavarast, Eestis toodetud ja suuremas osas ka Eesti klaasikunstnike kujundatud. Vaid kristalli tootmiseks sobivat liiva Eestis ei leidu.
Klaas, kui materjal on samas lõputult taaskasutatav, seda saab ikka ja jälle tehaste keeduahjudes ümber keeta ja taas esemeteks vormida pea ilma kadudeta. Seetõttu on alati mõistlik üleliigsed klaasijäätmed või purgid-pudelid viia klaasikonteineritesse - need saavad klaasitehastes uue elu.
Mis puutub väärtuslikematesse esemetesse, mis praegu kollektsionääride ja kogujate hulgas eriti hinda on tõusnud – Lorup, Tarbeklaas, ka Meleski – siis neid ei raatsita tihti ära visata, kuid ka purunenud ese kriibib silma alla jäädes koguja hinge.
Kuulun ka ise Tarbeklaasi kogujate hulka, sestap tõusis mõte proovida oma Hiiumaal asuvas avatud klaasistuudios KlaasiPank Tarbeklaasi esemeid hakata nii kohendama, parandama kui ka lootusetult katkisi ümber töötlema.
Eesti liivast toodetud Tarbe-klaas osutus väga vastutulelikuks - seda on võimalik, ja isegi väga mõnus ümber töödelda. Tarbeklaasi nõud on valmistatud üsna 'pehmest' klaasist, mis hakkab leekpõleti 1000-kraadises leegis kiiresti sulama ja laseb ennast vormida. Vastandina - näiteks pudelite tootmiseks kasutatud klaas on palju kõvema koostisega, sest see on loodud löökidele vastu pidama ja selle ümbertöötlemine nõuab väga palju aega, ka vormimine on raskem.
Proovisin huvi pärast ka väikest tükikest Hüti klaasikoja ligi 400 aasta vanust klaasi, seegi sulas kenasti ja kiiresti. Need killukesed on aga oma ajaloo ja paatinakihiga huvitavamad just sellistena, nagu nad Hütil maa seest välja tulevad.
Leekpõletitel saab purunenud vaasidest-klaasidest teha erinevaid helmeid, helmestest ehteid – keesid, kõrvarõngaid, aga ka pudelikesi, jõuluehteid, klaasloomakesi jms. Klaasikunstnikuna ja klaasi kogujana meeldib mulle aga eriti see, et iga uue valmiva toote ja ehteseeria juures saab uuesti jagada omaaegsete Tarbeklaasi toodete lugu – kunstnike ja toodete nimetusi, väärtustada nende kohta Eesti klaasikunsti ajaloos.
See kõik loob Tarbeklaasi materjalidega töötades suurema sideme ja soojema tunde ka sisemuses – lisaks sulaklaasiga töötamise kuumusele.
Purunenud klaase-vaase on meile hakanud saatma Tarbeklaasi kogujad, tänuks materjali eest saadame annetajatele vastu näidistooted-ehted, mis on valmistatud just nende saadetud esemetest.
Annetajate ehteseeriatele oleme andnud tänutäheks annetaja nime ja koos ehete piltidega jagame originaaltoodete infot ja ajalugu.
Siiani oleme saanud väga hea vastukaja, mis teeb rõõmsaks ja tänulikuks. Loodame, et saame värvivalikuid ja Tarbeklaasi asju juurde – loomulikult kutsumata kedagi neid kauneid esemeid tahtlikult lõhkuma :)
Väikesed vanemad klaasikojad kasutasid töökodade läheduses asuvat liiva, mis oma rauasisalduse tõttu andis klaasesemetele pruuni ja roheka värvuse – seda kutsustakse võsa- või metsklaasiks. (Näiteks pudelikild eelmisest postitusest)
Eesti aja uuemad ja suuremad klaasitehased – Järvakandi, Meleski, Lorup-Tarbeklaas – said oma klaasiliiva peamiselt Piusast, kus valge liiva rauasisaldus on väga väike.²
Seega võib julgelt öelda, et praegu taas fookusesse tõusnud Eesti klaasitoodang oma oma ja ehe. Eesti maavarast, Eestis toodetud ja suuremas osas ka Eesti klaasikunstnike kujundatud. Vaid kristalli tootmiseks sobivat liiva Eestis ei leidu.
Klaas, kui materjal on samas lõputult taaskasutatav, seda saab ikka ja jälle tehaste keeduahjudes ümber keeta ja taas esemeteks vormida pea ilma kadudeta. Seetõttu on alati mõistlik üleliigsed klaasijäätmed või purgid-pudelid viia klaasikonteineritesse - need saavad klaasitehastes uue elu.
Mis puutub väärtuslikematesse esemetesse, mis praegu kollektsionääride ja kogujate hulgas eriti hinda on tõusnud – Lorup, Tarbeklaas, ka Meleski – siis neid ei raatsita tihti ära visata, kuid ka purunenud ese kriibib silma alla jäädes koguja hinge.
Kuulun ka ise Tarbeklaasi kogujate hulka, sestap tõusis mõte proovida oma Hiiumaal asuvas avatud klaasistuudios KlaasiPank Tarbeklaasi esemeid hakata nii kohendama, parandama kui ka lootusetult katkisi ümber töötlema.
Eesti liivast toodetud Tarbe-klaas osutus väga vastutulelikuks - seda on võimalik, ja isegi väga mõnus ümber töödelda. Tarbeklaasi nõud on valmistatud üsna 'pehmest' klaasist, mis hakkab leekpõleti 1000-kraadises leegis kiiresti sulama ja laseb ennast vormida. Vastandina - näiteks pudelite tootmiseks kasutatud klaas on palju kõvema koostisega, sest see on loodud löökidele vastu pidama ja selle ümbertöötlemine nõuab väga palju aega, ka vormimine on raskem.
Proovisin huvi pärast ka väikest tükikest Hüti klaasikoja ligi 400 aasta vanust klaasi, seegi sulas kenasti ja kiiresti. Need killukesed on aga oma ajaloo ja paatinakihiga huvitavamad just sellistena, nagu nad Hütil maa seest välja tulevad.
Klaasile värvi andvad metalliühendid,
mida toorklaasile lisatakse – koobaltoksiid näiteks sinise,
rauaoksiidid rohelise, vaskoksiid türkiis-toonid jne.³ säilivad meil ka ümber töödeldes. Ainuke klaas,
millega veidi rohkem kannatlikkust on vaja, on piimklaasikihtidega
klaasitooted, sest piimklaasist ja kirkast või värvilisest
kahelisklaasist eseme killud kipuvad väga palju leegis prõksuma,
enne kui leebuvad ja nõustuvad sulama.
Klaasi piimjaks muutmisel on
kasutatud ajaloos erinevaid lisandeid – luutuhka, tinaoksiidi, antimoni jm. Mis täpselt Tarbeklaasis kasutuses oli ja miks just piimklaas väga
prõksuda tahab, tuleb veel välja uurida :).
Leekpõletitel saab purunenud vaasidest-klaasidest teha erinevaid helmeid, helmestest ehteid – keesid, kõrvarõngaid, aga ka pudelikesi, jõuluehteid, klaasloomakesi jms. Klaasikunstnikuna ja klaasi kogujana meeldib mulle aga eriti see, et iga uue valmiva toote ja ehteseeria juures saab uuesti jagada omaaegsete Tarbeklaasi toodete lugu – kunstnike ja toodete nimetusi, väärtustada nende kohta Eesti klaasikunsti ajaloos.
See kõik loob Tarbeklaasi materjalidega töötades suurema sideme ja soojema tunde ka sisemuses – lisaks sulaklaasiga töötamise kuumusele.
Purunenud klaase-vaase on meile hakanud saatma Tarbeklaasi kogujad, tänuks materjali eest saadame annetajatele vastu näidistooted-ehted, mis on valmistatud just nende saadetud esemetest.
Annetajate ehteseeriatele oleme andnud tänutäheks annetaja nime ja koos ehete piltidega jagame originaaltoodete infot ja ajalugu.
Siiani oleme saanud väga hea vastukaja, mis teeb rõõmsaks ja tänulikuks. Loodame, et saame värvivalikuid ja Tarbeklaasi asju juurde – loomulikult kutsumata kedagi neid kauneid esemeid tahtlikult lõhkuma :)
Viited/kasutatud kirjandus:
¹ Enno Reinsalu, "Eesti mäendus" 2011, lk. 128-133
² Anne Ruussaar "Võsaklaasist kristallini" 2006
³
https://en.wikipedia.org/wiki/Glass_coloring_and_color_marking
Teele Jürivete bakalaureusetöö TÜ 2015 "Eesti klaasitööstus 19. sajandist 20.
sajandi alguseni, suuremate klaasivabrikute näitel"
Write first comment